Raport no 26

Ei olegi aega koduigatsust tunda…

Eile käisime siis ekskursioonil Punastes koobastes. Koopad olid ikka super – suured ja nii toredad, mitmel korrusel, erinevate kujude ja asjadega. Seal oli üks selline kuju, mida nimetati koobaste peremeheks, lihtsalt mäest välja joonistunud peakuju juuste, silma, nina ja vuntsidega. siis olid seal kolm päkapikku reas… siis oli mingi 600 aastat vana kivimihunnik, mis tekkis sinna miski vee tilkumise tagajärjel vms, läbi koobaste voolas kõige puhtama veega jõgi.
Ühesõnaga, oli hästi huvitav ja jube külm oli seal ka :D Ja märg!

Kui me sealt koobastest ükskord välja saime, siis oli vaja veel pikk maa tagasi bussi juurde kõndida mööda sellist teed, mis oli kaetud mingisuguse kiviklibuga ja seal oli väga suur oht libiseda – mulle hakkas see libisemine lausa meeldima, poistest kinni hoides läks päris edukalt. Igatahes mitte nii edukalt kui Endal, kes seal libisedes jala niimoodi välja väänas, et nüüd siiamaani lonkab.

Pärast hakkasime siis edasi sõitma Evpatoria suunas, et sinna merre ujuma minna. Vahepeal läks ilm jube koledaks ja me käisime aega parajaks tegemas mingis teeäärses muuseumis, mis minu arvates aga oli täiesti jura :( Mingi ümmargune vana kindlusehoone vms, millesse korjatud mingeid vanu vidinaid kokku ja siis vanamees korjas selle eest mingi ilmatu hulga raha. No, igaüks meist tahab ju elada :P

Evpatoriasse me sel päeval ei jõudnudki. Ujumas käisime mingis teeäärses koledas räpases rannas, veel koledama musta veega. Aga ära käisime!!! Vesi oli ca 20-22 kraadi soe ja NIII mõnus oli – isegi arvestades seda, et me pärast kõik nii mustad olime. Ikkagi esimest korda elus Mustas meres (sõna otseses mõttes mustas)… ja see oli jube soolane – nii soolases vees ma veel ligunenud pole.
Ja muud polnudki – teeäärsest poest läbi, et kõik saaksid oma viimased rahad sinna jätta ja edasi koju – kell seitse olime juba kohal!

Elu külas on nagu ta on.
Noortekeskuse töö seisab – ma ei teagi, miks. On kolm-neli poissi, kelle jaoks see on nagu kodu ja kes seal iga päev istuvad ja asjatavad, aga teised lapsed on kõik kusagile ära kadunud. Kooli lõpp on lähedal, küllap on vaja õppida, küllap on vaja kodus aidata või lihtsalt ei viitsita toast välja tulla, sest väljas on NIII palav. Iga päev üle 30 kraadi ja seda juba alates kella 8-9-st hommikul kuni päris õhtuni välja.
Mulle õudselt meeldib, olen juba esimesed päikesepõletused ka saanud, sest ei osanud kreemi üle terve keha määrida :P
Päevad mööduvad klubiproovide tähe all. Esimesel juunil läheme me naaberkülasse esinema oma kavadega ja selle jaoks on vaja iga päev proove teha. Kui see esinemine saab läbi, siis on vaja ühele tüdrukule üllatussünnipäevapidu korraldada, pärast seda tuleb jaanipäevapidu. Nii et tegemist meil siin tegelikult on – igav ei ole, lihtsalt, see tegevus ei toimu enam ainult noortekeskuses. Ja võibolla see ongi parem, sest sügisest läheb see maja niikuinii lõplikult kinni. Klubijuhataja rääkis juba ükspäev mulle, et neil on plaanis sinna klubi ruumidesse mingi huvikeskuse moodi asi teha, kus on ruum kunstilise tegevuse jaoks (sellega hakkab tegelema Tanja – üks 17-aastane tüdruk) ja ka koreograafia-tantsu ruum. Ka selle jaoks on juba tüdruk olemas, kes sellega tegelema hakkab. Tüdrukutel on plaanis minna sügisest Simferopolisse vastavaid erialasid õppima.

Ahjaa, vahepeal selgusid stipendiumitaotluste tulemused – ja selgus see, et üks tüdruk Krasnodarkast (Liina) ja üks kutt Pervomaiskist (Andrei) lähevad sügisest Eestisse õppima. Liina Võrru ja Andrei Tartusse. Teistel taotlejatel seekord nii hästi ei läinud.

Käisin siin ükspäev päikest võtmas. Läksin kuskile kaugele steppi, punasesse moonimerre, kus on hea paljalt lesida ilma muretsemiseta, et keegi peale satub. Niisiis… lesin seal, klapid kõrvas… ilma rinnahoidjata… ja tuleb Rita. Muidu ei saa ta üldse õue mindud, et nii palav, nii palav, aga nüüd sai küll pika maa üle põllu kõrvetava päikese käes tulla. Tuleb siis sinna ja ütleb mulle, et siin ju keegi ei näe, et ajagu ma ikka püksikud ka maha ja võtku päris alasti päikest.
Mina siis mõtlesin, et kui ennast kõhuli keeran, siis ehk võtangi püksid ka maha ja kui keerama hakkasin, vaatan – kolm kutti tulevad üle põllu otse minu poole. Kibekiirelt panin siis rinnahoidja selga ja lesisin edasi. Poisid jõudsid kohale, ma küsisin, et kust nad teadsid, et ma siin olen – nemad vastu – baba Rita ütles! Vot nii…

Siin külas elab üks pisike tüdruk. Ühe minu igapäevase külastaja vanema õe tütar – Katja. Meeletult armas väike tüdruk, umbes neljane. Käisin tal ükspäev külas ja tema arvas muidugi, et ma hakkangi iga päev tema juures k2ima. Oli juba käinud naabrinaise käest küsimas, et kus on minu Kristi, kas sinu juures ei ole?! Vot selline armas laps :)

Ega muud polegi…
Loomad piinlevad palavuses…
Inimesed on selles suhtes naljakad, et ise on siin terve elu elanud, aga ikka räägivad, et ei saa elada, ei saa elada, nii palav, nii palav…

Õudne igatsus on Rauli järele… kuigi, minul on ju tegelikult kergem kui temal, sest siin on mul hoopis teine elu… teised sõbrad, palju tegemist. Tema aga on seal, kus olime meie koos…
Aga ta on mul tubli :) Ja saab hakkama…

Ja mina saan veel paremini hakkama, sest mul on siin abilisi rohkem kui küll…

Esimesed diskod on ka juba tantsitud. Ja see tuletas mulle meelde, kui väga ma tegelikult nende diskode järele igatsesin, sest Eestis ei käinud ma üldse tantsimas. Tantsisin vist ainult siis, kui oli Uku sünnipäev kolm päeva järjest – Kolumbus, Märjamaa ja Kannu kõrts. Aga see oli ka kõik. Laulma jõudsin küll veidi rohkem, aga tantsima mitte.

Vot nii!!!

Raport no 25

Vahepeal on jälle palju aega mööda läinud ja palju magedat vett soolasesse merre voolanud.

Asjad on selle ajaga nii palju edasi liikunud, et EestiKristist on jälle saanud KrasnodarkaKristi.

Lennuk väljus Tallinna Lennujaamast esmaspäeval, 22. mail kell 11:45 ja maandus Simferopolis ca kolm tundi hiljem 14:35. Lennukis sattusin kõrvuti istuma kahe supertoreda naisterahvaga (Ilona&Viivika), kes olid teel Jaltasse puhkama ja pidid Simferopolist sinna minema rendiautoga. Neile oli ennast juba kaasa pookinud ka üks tore eestlasest juristipoiss Ott, kes oli samuti teel sinna Jalta poole, kus teda juba sõbrad ees ootasid.
Mina vana tarkpea suutsin muidugi naised oma roheliste silmadega ära võluda ja nad olid nõus sõitma kõigepealt ca 60-70 kiltsa vastassuunas, et mind Krasnodarkasse ära tuua. Õnneks jäid nad selle retkega ka ise rahule, sest muidu poleks nad vist küll kunagi siia sattunud.

Rita juba ootas meid ees, oli toidud valmis teinud ja nii me siis siin istusime, vaatasime kõik koos filmi, mille Aare Eestis valmis oli treinud ning tundsime elust ja Krimmi kartulitest mõnu.

Niisiis, ma olen jälle tagasi…

Jube kurb oli siia tulla – ausalt, ma ei tahtnud üldse tulla. Nutt oli kurgus juba üleeilsest saadik.

Naljakas on tagasi mõelda sellele, kuidas ma alguses Eestisse jõudes olin valmis otsekohe järgmisele lennukile istuma, mis mind siia tagasi tooks. Kui imelik oli alguses Rauli kallistada ja temaga millestki rääkida. Kui tüütu oli mööda Eestit ringi sõita, et end kõikidele tuttavatele niiöelda “ära näidata”

Selle Eestis oldud aja jooksul sain selgeks ka selle, millised inimesed seal mulle tõeliselt olulised on ja vastupidi. Ei olnud eriti palju neid, kes mulle ülepäeviti helistasid, kohvile kutsusid ja lihtsalt tahtsid kokku saada ning minu tiheda graafiku tõttu tihti pettuma pidid. Aga vaatamata sellele pettumusele helistasid ometi ja ikka uuesti (Olger ja Evar - Te olete Super-Superid)… see tegi sees soojaks. Ma arvan, et need, kes on minu jaoks tõesti tähtsad ja kellele ka mina ise miskit tähendan, said mind selle kuu aja jooksul piisavalt kallistada. Aitäh Teile kõigile selle eest…

Aga oli ka neid, kellega ma arvasin end palju aega koos veetvat, aga juhtus hoopis vastupidi ja ma ei näinud neid üldse.
Elul on omad seadused!

Aga tulles veel korraks viimast korda selle Eesti elu juurde tagasi – mis seal siis veel toimus?!

Viimased paar nädalat veetsin ainult Rauliga.
12. mail käisime neljakesi (Mina, Raul, Argo, Rita) Tartumaal Ahja jõel kanuumatkal. Mina muidugi koos Rauliga esimest korda ühes paadis :P
Saime hakkama suurepäraselt, arvestades rohkeid metsapeatusi ja okstesse takerdumisi. Kui armastajapaar juba ühes paadis hakkama saab, siis vist hullemat enam oodata pole :P:P:P

Õhtu lõppes sealsamas Tartumaal Varal kellegi sõbra suvilas väikese sauna ja Eurovisiooniga. Mina kustusin tol õhtul üsna kiirelt. Järgmisel päeval käis igavene jobutamine ja joomine nagu sellistel üritustel alati ja mina otsustasin sel päeval, et rohkem mina Rauliga mingitele joomapidudele koos sõpradega kaasa ei roni. Lihtsalt enese närvide ja muude kehaosade säästmiseks.
Igatahes, kõne alla oleva päeva õhtupoolikul (tegemist oli muideks emadepäevaga!) läksin mina Tartust bussiga emakoju emmele lilli viima. Joomaseltskond samal ajal tellis omale Tallinnast bussiga kaine autojuhi järele ja sellega koos siis otsustati ka mulle ema juurde kohe järele sõita.

Nii läkski. Mina sain emaga veits rääkida ja oma passi kaasa võtta ning see oligi viimane kord, kui ma oma ema Eestis nägin.

Kutid tulid, katsusid laudas lehmi ja siis sõitsime läbi Nuia, kus elab Argo isa, Tallinnasse tagasi. Tegelikult oli jube tore nädalavahetus!!!

Minu ja Rauli jaoks lõppes õhtu Laulasmaal suvilas, sest sellises olekus ei lubanud ma tal vanemate ette küll mitte ilmuda.

Mis edasi sai, kes seda enam mäletab. Enamus ajast möödus mööda linna tormates ja shopates ja muid asjalikke asju ajades. Mõnel harval korral jõudsin ka Kolumbusesse laulma. Elasin ma sel ajal siis Mustamäel koos Rauli ja tema perega.

Vahepeal jõudsin veel kokku saada Olgeriga, Evariga, Kristjaniga… jõudsin käia Mustamäe Korrakaitsekeskuses kuulamas maad, kuidas sel aastal on lood Aegna Haukalaagriga. Teie kõikide rahustuseks võin öelda, et see toimub ka sel suvel :)

Ainsad, kellega ma selle kuu aja jooksul Eestis kokku ei saanud ja sellest on mul jubedamal kombel kahju, on Elvis, Heili ja minu kõigearmsam MIA-STELLA. Ja muidugi Ivo Linna, tema kontserdile ma kahjuks ka ei jõudnud :(

Mia-Stella oli tuulerõugete tõttu Muhu saarele asumisele saadetud.
Heili oli koos pojaraasuga Pärnu haiglasse kinin pandud, niisiis…
Ivo Linna esimene kontsert langes kokku Tuutu sünnipäevaga ja teise ajal olin lihtsalt Rauliga suvilas.
Ja Elvis… noh, temal on oma pruutidega lihtsalt nii jube palju tegemist, et…

Kristjan kinkis mulle enne äratulemist superlaheda märkmiku, mis oli veel lahedamate isetehtud kaante vahel. Kaante ja ka raamatukaante sisekaantele oli kirjutatud miljon korda minu nimi ja puha. Noh, ma ei oska seda päris hästi kirjeldada, aga jube lahe on küll.

Viimase nädalavahetuse Eestis (18-21 mai) veetsime Rauli, Siimu ja viimase uue pruudi Kaiga Laulasmaal. See oli tõeliselt lõõgastav ja mõnus puhkus. Vedelesime, tegime süüa, grillisime keset ööd…
Seal oli NII tore, et raske oli pühapäeval tagasi linna tulla ja normaalsesse elurütmi sisse saada.
Esmaspäeva pühendasime Rauliga täielikult teineteisele. Õhtul käisime veel jalutamas – sellistes kohtades, kus mina isiklikult kunagi varem käinud polnudki. Nõmme metsad, Kalevipoja kuju, Glehni loss… õudselt tore oli – soe ilm ja kallis inimene…

Ja siis tuligi 22. mai… kella kümneks oli vaja lennujaama jõuda, selle koha pealt aitas mind Rauli isa. Raul tuli minuga kaasa ja pidas vapralt vastu kuni viimaste minutiteni, kui ma juba turvaväravate vahelt läbi läksin ja silmist kadusin.

(Ma juba NIIIII väga igatsen Su järele…)

Kolm tundi lennukisõitu ja peavalu ning siis hakkas asi juba ülesmäge liikuma.

Krimmis on super suvi. Sooja on praegu ca 35 kraadi ringis. Õhku eriti pole, enamus inimesi istuvad tubades, sest seal on jahe. Mina kavatsen kohe homme minna kusagile päikest võtma :)
Lähiaja plaanid on juba tehtud. Noortekas ei tööta, sest seal tehakse jälle remonti – köögile valatakse täiesti uus põrand.
Pühapäeval läheme lastega ekskursioonile kuskile koobastesse ja hiljem Evpatoriasse mere äärde.
Natuke hiljem, 4. – 7. mail toimuvad Sevastopolis Pushkini päevad, kuhu meie Endaga siis puht poliitilises mõttes ka kohale läheme. Täna harjutasime terve päeva koolis mingeid Pushkini laule, Enda mängib klaveril ja mina laulan.

Endaga seoses selgus õnneks ka see pisiasi, et järgmiseks aastaks ta siia ei jää – Слава Богу. Umbes juuni keskel sõidab ta ära Eestisse ja meie jääme siia “uut ja hullemat” õpetajat ootama.

Ja polegi muud…

Kuna majas on remont, siis on seal jube tolm ja segadus nii et seal ei taha eriti olla. Samas on õues nii mõnus ilm, et toas ei tahaks niikuinii olla, isegi kui seal remonti poleks :P

Koduigatsus ei ole veel üle läinud, või õigemini, mitte kodu pole see, mida ma igatsen, vaid Raul.

Siiralt jään teda siia ootama…

Ja ka kõiki Teid teisi, kellega mul antud teemal vestlusi oli – Silver näiteks… ja Olger…:P

Igatahes… nautige siis võimalikult palju oma 25-30 kraadist suve, sest meil siin tõotavad soojakraadid kimada kuni viiekümneni.

Jälle KrasnodarkaKristi

Raport no 24

Ma tahan juba koju tagasi…

Ikka liiga pikaks venitasin selle oma puhkuse – see elu siin Eestis hakkab ära väsitama. Ainus mis mind siin veel säravana hoiab, on Raul...

Ma olen väsinud sellest ringitraalimisest, sellest, et ma pean jõudma sadadele inimestele ennast näidata jnejnejne. Päevaplaanid on tegevusi nii täis topitud, et parema meelega vedeleks lihtsalt teleka ees, jalad seina peal ega teeks üldse mitte midagi.

Mis siis vahepeal veel juhtunud on?

Kärstnast läksime esmaspäeval Viljandisse, kus Tötsu esines oma hiphop tantsuga – vaatasime tantsu ära, chillisime veel natu mööda linna ja siis sõitsin mina bussiga Hummulikoju. Kuna ilm läks muutus sel päeval katastroofiliseks (külm+lumi), siis jäi see pidu, kuhu ma lapsehoidjaks pidin minema, lihtsalt ära. Otsisime siis koos kõikide vendadega võimalust, kuhu ikka pidutsema minna, käisime Koorküla kultuurimajas kaemas, aga seal oli mingi tiinekate koroonaõhtu, niisiis – tagasi koju ja magama.

Edasised päevad.... kes seda enam mäletab, millised need edasised päevad olid?!?!?!

Seda ma igatahes mäletan, et kolmapäeva õhtul tuli Raul Hummulisse… need olid mu siinviibimise parimad tunnid. Reedel saatsin armastuse tagasi Tallinnasse... ise läksin vanematekoju ja järgnevad päevad möödusidki seal. Küpsetasin perele pannkooke ja...

Pühapäeval tähistasime Tuutu 9. sünnipäeva. Enne seda, laupäeva öösel, suutsin ma haigeks jääda. Ja kohe nii haigeks, et oksendasin terve öö. Jassil oli enne mind täpselt sama haigus olnud, see oli mingi ringirändav viirus, mida mina miskipärast tugevamalt läbi elasin kui teised. Nu ja nii oligi, et pühapäeval ärgates ei tahtnud ma nagu eriti püstigi seista. Horisontaalses asendis sain kuidagi nagu oldud, aga vertikaalses kohe mitte kuidagi. Süüa muidugi ei saanud üldse, sest kõik ajas südame pahaks. Õhtul läksin Hummulisse põdema, sest pidin järgmisel hommikul Pokardisse minema oma vanu õpetajaid vaatama (Pokardi ehk Helme Sanatoorne Internaatkool, kus ma oma esimesed kaheksa kooliaastat veetsin). See aga ei olnud kõige õigem mõte, sest õhtuks tõusis mul palavik juba 39-ni ja ühtegi rohtu mul seal muidugi kah ei olnud L

Helistanud suures hädas emale ja saanud sealt veidi julgustust, läksin siis naabrinaise käest tabletti küsima. Ja saingi – paracetamol aitas nii palju, et külma asemel hakkas mul jube palav ja niimoodi magasin hommikuni, mil vaatamata mõningasele nõrkusele läksin siiski Pokardisse.

Vanad ajad tulid meelde... õpetajaid ma eriti ei näinud, sest enamus mnu vanadest õpsidest olid sel päeval läinud kuskile metsa puid istutama.

Kord on veel rangemaks muutunud, kui vanasti, lapsi on koolis vähe – nii umbes saja ringis. Ega ma sealt mingeid erilisi elamusi ei saanudki. Kohtusin ka oma vana ajalooõpetajaga, kes vanasti oli pikk, tugev ja sirge mees, aga nüüd, ma ei teagi täpselt, miks, oli ratastoolis, jalad amputeeritud. Njaah... elu...

Pokardist korjas Heido mu auto peale, sõitsime pisut ringi ja läksime siis tema juurde koju sööma ja niisama olema. Mina oma nõrkuses ja südapahasuses ei suutnud ikka veel eriti midagi süüa ja hakkasin seal hoopis mingit filmi vaatama. Nägin sellest vist ühe silmaga esimesed kümme minutit ja jäin siis magama. Läbi une tundsin, kuidas Heido teleka kinni pani ja minu kaisust puldid ja mandariinid kokku korjas. Nii hea ja soe oli. Kui ma ükskord silmad lahti tegin ja otse Heidole silma vaatasin, oli kell juba seitse – olin maganud üle kolme tunni.

Siis sain jälle natu süüa, vaatasime seal Eesti uudiseid ja muidu huvitavaid saateid ning siis viis Heido mu ema juurde.

Järgmisel päeval tulin koos Joosepiga, kes läks tagasi Soome tööle, Tallinnasse ja siin ma nüüd olengi. Kolmapäeval käisin Sauel... nendel oli seal ka jube kiire ja nad panid mu lausa tunniks ajaks enda eest tööle. Lapsed on seal ikka samasugused... ei tahagi neid siin kirjeldama ega oma tuju rikkuma hakata. Arvatavasti lähen sinna teisipäeval tagasi, sest pool töökollektiivist jäi veel nägemata.

Ja siis on mul veel Mia-Stella nägemata... ja varsti on juba aeg otsas ja pean hakkama tagasi koju lendama...

Eile õhtul käisin Kolumbuses. Enne seda jõudsin oma kõigekallimaga raksu minna. Õnneks oli see ainult mööduv nähtus ja praeguseks juba kõik kombes.

Hommiku veetsin ilusalongis depileerides... jube valus oli L

Hiljem sain kokku Riidoga, kes ka miskipärast kodus käimas – käisime söömas, joomas, shoppamas... Lahe oli... õhtul võtsime Krysa ka kaasa ja käisime koos Kolumbuses, kuhu eksisid ära ka Uku ja Aet ja Olger ja Kaidi ja Maivi ja Evar ja Martin ja Kristjan...

Ja nüüd... pärast põhjalikke koristustöid... njaah...

Pean nüüd hakkama õue minema mingeid asjalikke asju ajama...

Olge muhvid!

EestiKristi