Sõda Leipzigi linna all...

Kõigepealt kõige ausamad vabandused, et ei ole siia nii pikka aega sattunud ega endast märku andnud.

Praeguseks võin vist täie aususega öelda, et olen lõpuks jõudnud Eestisse puhkusele. Kuna kõik vajalikud inimesed on ära üllatatud, siis pole enam vaja varjata ja siia kirjutamist edasi lükata.

Startisin siis Krimmist 15. aprilli õhtul kella üheksase rongiga. See sõitis 15 tundi Kiievisse, kust pidin korraks saatkonnast läbi käima, siis võtma Estonian Airi esindusest pileti ja edasi kohe samal päeval lennukiga Eestisse. Sellise pikamaarongiga oli mul õnn ja rõõm esimest korda elus sõita - see on ikka midagi muud kui need erinevad elektrirongid Eestis ja Ukrainas. Aga tglt oli jube lahe, mulle väga meeldis. Olin koos kolme mehega ühes kupees ja magasin nagu lapsuke. Raudteejaamas oli mul saatkonna autojuht juba vastas, kes mind siis edasi lennukipileti j2rgi toimetas ja hiljem lennujaama. Lennukiga muide sama jama - sellega polnud ma ka varem mitte kunagi lennanud, aga erinevalt rongist liikus see v2ga kiiresti - poolteist tundi.

Tallinna lennujaamas oli mul esimese inimesena vastas Enda ema, kellele pidin ühe paki toimetama ja mõne aja möödudes jõudis mulle sinna vastu ka sõber Urmas Sepp. Aga kuna ma tulin Eestisse nii, et keegi ei teadnud, siis ei ole mul eriti millegi yle kurta ka.

Edasi liikusime Nõmmele, kus saime kokku Argoga ja läksime siis kõik koos Türgi toitu sööma. hiljem võtsime Mustamäelt kaasa minu Rauli ja sõitsime kõik koos Argo maakoju sauna. Sauna läksin sel õhtul küll ainult mina yksi. See on igatahes kindel, et ma kavatsen Eestis olles võimalikult palju saunas käia.

Teisipäeval läksime tagasi Tallinna, Raul tööle, Argo ka ja mina sõitsin hoopis maale, Lõuna-Eestisse, Hummulisse, ema juurde... tema muidugi sai ka päris suure shoki osaliseks, sest ega ta mind ju oodata ei osanud...

Sama päeva õhtul sain kokku ühe sõbraga Valgast, kellega natsa ringi sõitsime ja maandusime lõpuks Pikasilla kandis elava Heido juurde - nagu ikka - SAUNA!!! Heido on NIII lahe tüüp - ma olin vahepeal jõudnud juba unustada, KUI palju nalja selle inimese seltskonnas võib saada.

Kolmapäev möödus mööda kohalikke linnasid (Tõrva ja Valga) liigeldes, õhtul käisin Valgas Voorimehe pubis karaoket laulmas, aga õhtu lõppes üsna varakult, kella 24 paiku.

Neljapäev oli siis nn "sõprade üllatamise" päev. Nimelt oli Ukul 19. aprillil sünnipäev ja nagu ikka, pidas ta seda Kolumbuses. Ja minul oli siis plaan ja tahtmine minna teda sinna üllatama. Teda ja muidugi ka kõiki teisi sõpru, sest peale Liisa ja Aedu ei teadnud keegi, et ma Eestis olen. Liisale ma ütlesin seda ise, sest mul oli vaja kedagi, kes aitaks kohapeal asju ajada ja üllatust ette valmistada ja Aet, vana tarkpea, helistas minu Ukraina numbri peale, mille ma alles Eestis välja lülitasin ja kuna telefon temaga eesti keeles rääkis, siis jagas välja, et küllap siis ka telefoniomanik ise Eestis on.

Igatahes tuli Liisa mulle bussijaama vastu ja Aedu ajas Kolumbuses asjad nii, et ma tulles otse lavale pääsesin.

Tarvo Krall siis lõpuks kuulutaski välja, et järgmine esineja on Larissa Krimmist :P

Sellised olukorrad saavad juhtuda ainult kord elus... sellised emotsioonid ja näoilmed, kui nad lõpuks taipama hakkasid, et see, kes seal laval pulgakommidega laulab, olen mina. Hämming, üllatus, segadus, rõõm... need on vaid vähesed emotsioonid, mis nendel minutitel seal valdasid nii mind kui ka mu sõpru.

Pidu kestis sel öösel kella kolmeni, sest siis kukkus meie sünnipäevalaps väsinult kokku. Järgmisel päeval läksin ma koos Ukuga Märjamaale, sest sünnipäev jätkus seal uue seltskonnaga. Istusime, olime, käisime kohalikus kõrtsis tantsimas… hommikul kella kuue ajal koristasime Ukuga kahekesi kogu seda läbu, mis seal oli ja vajusime siis väsinult kuid õnnelikena unne.

Laupäeva õhtu möödus Kannu pubis, sest Uku ja Silver esinesid. Kohal olid veel ka Aedu, Katukas, Maris, Jane, Liisa, Triinu… vbl veel keegi, kelle ma omas õnneuimas suutsin juba ära unustada.

Vahepeal käis meie lauas Andrus Värniku manager (vks), kes tahtis meid oma lauda meelitada, aga aru saanud, et see tal ei õnnestu, loobus.

Bänd lahkus lavalt umbes kell üks, seltskond pubist kella kolme paiku.

Ja läksimegi siis hommikul umbes kell seitse kõik koos Silveri juurde. Kadri oli ka kodus, temal oli äsja olnud mandlioperatsioon, nii et ta oli sel varasel hommikul üsna tasane naine. Mina suutsin ca 10 mintsa seal laval olla, hyppasin siis dushi alt läbi ja varisesin voodisse. Sealt avasin oma silmad lõpuks selle peale, et keegi laulis mulle akna all serenaadi… ega ma muidu ehk polekski seda kuulnud, aga keegi (hilisemal uurimisel selgus, et Kadri) oli vahepeal mul toas akna lahti teinud. Ja veel hiljem selgus, et see nn serenaad ei olnudki mõeldud mulle, vaid Silver ja Meiko hoopis laulsid naabri-Inksule sünnipäevalaulu :P

Pühapäev möödus uimasuse tähe all… enamuse ajast magasime, ärkveloleku ajal grillisime mingit lihavärki… vahepeal tulid Aet ja Jane ja Uku… mängisime Eesti mängu, passisime telksu… Kui kõik olid jälle minekut teinud, käisime Silveriga kordamööda ja korraga saunas… varsti tuli Raul mulle järele ja me läksime tema koju magama. Vanemad õnneks magasid, sest ega ma poleks suutnud küll sel õhtul, pärast kõiki eelnenud elamusi veel hakata vanematega tutvust tegema.

Hommikul läksid nad ka õnneks üsna vara tööle.

Aga järgmisel õhtul (esmaspäeva õhtu siis) oli mul lõpuks pidulik kohtumine oma poisi vanematega, keda ma siiani mitte kunagi veel polnud näinud. Õnneks täiesti normaalsed inimesed. Ja veel on Raulil väga lahe väikevend Silver J

Esmaspäev-teisipäev möödusid rahulikult mööda Tallinna linna chillides, shopates jms tehes ja õhtuti Rauli juures tiksudes (teisipäeval käisin tglt Aeduga Kolumbuses ka). Kolmapäeval oli väiksel Silveril 14. sünnipäev – sõime seal hommikul kooki ja… ja siis läksin mina bussiga Rakverre – kohtuma Piretiga ja pisikese Janellega, kellel oli au sündida just neli päeva pärast seda, kui mina novembris Eestist ajama panin. Janelle on siis Catlyni väike viiekuune kaunitar, kes esimese lapsena tekitas minus tunde, et vot sellist last tahaksin mina omale ka ja kohe ruttu.

Ja nii ma siis jälle järgmised kaks päeva vedelesin Rakveres. Käisime jalutamas ja… neljapäeva õhtul käisime ka seal kohalikus Virma pubis karaoketamas.

Samal ajal kui meie seal laval kogu hingest laulsime, toimus Tallinnas midagi ülemõistuslikku!!! Venelased mässasid… lõhkusid… laamendasid… huligaanitsesid… varastasid… röövisid… peksid… kaklesid… ja see oli alles algus!

Reedel läksime Janekiga koos linna. Neljapäeva öösel oli Eestisse ilmunud ka vennaraas Ivar Soomest, kelle ma läbi hädade suutsin Elvise juurde magama majutada.

Igatahes… sain Ivariga Tallinna bussijaamas kokku, sest tema oli otsustanud maale ema juurde sõita ja oli ka bussipileti juba ära ostnud. Bussile, mis pidi väljuma umbes tunni aja pärast. Olukord kujunes selliseks, et sõitsime kohe taksoga Mustamäele, võtsime sealt minu koti kaasa ja jõudsime koos sellele bussile. Sõitsimegi maale ja jätsime selle sõjaolukorras Tallinna maha.

Olukord Tallinnas oli reede õhtul umbes samasugune nagu neljapäevalgi, kuigi vist veidi väiksemate kahjudega. Neljapäevane kahju ulatus rahas umbes 50 miljoni eesti kroonini, sisse murti muuhulgas ka Hugo Bossi, Marlboro ja Armani lukspoodidesse, nii mõnedki väiksemad putkad pandi põlema, Woodstocki pubi rüüstati ka väga ära…

Ma ei viitsi kogu seda olukorda siin hakata ümber kirjutama, igatahes läksime meie maale, ja üllatus-üllatus – samal õhtul oli ka Mamma juures saunaõhtu.

Läksimegi alguses otse Hummulisse, viskasime mu koti maha, haarasime poest õlled ja läksime järgmise bussiga mamma juurde sauna. Hiljem vedelesime veits ema juures, grillisime vorste, jõime teed ja siis läksin mina Hummulisse magama, et öösel Kallega Kärstnasse sõita. Kalle muidugi mulle järele ei tulnud, miks, seda ma praegu täpselt ei teagi. Igatahes sõitsin hommikul kümnese bussiga Tõrva, lootuses, et ehk saan seal kuidagi targemaks teemal Tõrva-Kärstna. Tuli välja, et bussid seda liini enam üldse ei sõida. Õnneks läksime Urvega (Urve Saks) kohvitama ja ta oli nõus mu pärast seda Kärstnasse ära viskama.

Esimene päev möödus kaotatud aega tasa tehes, pläkutades - elust ja olukorrast Eestis. Õhtul käisime jälle saunas ja… enne seda koristasime Tötsu väga ebatütarlapselikku tuba…

Täna oli Kärstnas suur külakoristuspäev – minagi vehkisin seal mõnda aega asjalikult rehaga. Tegelikult on see jube tore komme, mida ma arvan, et mitte just eriti palju enam ei tehta. Koristamas olid lapsed koos vanematega, hilisemal loendamisel selgus, et pooled kooli õpilased olid kohal. Kokku oli umbes 65 inimest. Pärast tegime võileibu ja sõime kõik koos. Nüüd oleme väsinud ja hakkame varsti papa Henno juurde saarele sauna minema. Just – jälle sauna!!!

Homme läheme kõik koos Viljandisse, sest Krissul on seal esinemine ja mina tahan seda kindlasti kaema minna. Sealt siis on plaan õhtul otse Hummulisse minna lapsehoidjat mängima, sest teatavasti on homme volbriöö ja alaealised tohivad seal olla ainult kella 23-ni, aga juhul, kui neil on täiskasvanud saatja, siis kauem. Ja minul, teatavasti, on üsna alaealine vend Jass, keda ma pean siis sinna saatma minema.

Muide, seoses rahutustega Tallinnas, on keelatud ka igasugune alkoholimüük üle terve Eesti, nii et loodetavasti tuleb selleaastane volbriöö üsna rahulik J

Siinkohal ma nüüd siis lõpetan selle kiire ülevaate elust ja olukorrast Eestis ja püüan ikka aegamööda endast jälle märku anda!

Hetkel siis Teie EestiKristi!!

Raport no 23

… kontsert on nüüd siis läbi… kõikide saatuse vingerpusside kiuste leidis see siiski aset ja kui aus olla, siis läks kõik suurepäraselt. Ja miks polekski pidanud – oli ju reede ja 13!!!

Õhtujuhid olid tasemel – tegid nalja ja laulsid… mina laulsin vene keeles… ja nagu mulle pärast kontserti korduvalt meelde tuletati, nägin sel päeval ka hoopis parem välja kui tavaliselt :P Ja selleks ei olnud vaja teha midagi muud, kui juuksed ära pesta!

Kõige kõvem esinemisnumber oli pisike näidend, kus vanapaariks maskeerunud Mihkel ja Aljona istusid laua taga ja tähistasid oma 50-aastast kooselu. Asja konks seisnes selles, et nende selja taga istusid veel kaks last, kes ise midagi ei näinud ja mängisid nende käsi. See vastukaja, mis pärast kontserti ja ka järgmisel päeval inimeste suust kostus – see tegi mu ikka nii rõõmsaks et oi-oi-oi. Kõige õnnelikum olen mina isiklikult selle üle, et sel kontserdil esinesid sellised lapsed, kes varem mitte kunagi pole lavalaudadel üles astunud ja see juba on midagi!

Pärast kontserti toimusid veel karaokevõistlus! ja mõned konkursid. Ja kogu üritus lõppes muidugi diskoga, kus keegi pärast pingelangust eriti tantsida ei viitsinud (mina vähemalt). Ja ainus asi, mis selle päeva natuke koledaks muutis, oli see, et üks tütarlaps õhtul oma suure suu eest vastu hambaid sai. Järgmisel päeval käis ringi, terve nägu sinine ja mustad prillid ees. Iseenesest pole imestada midagi, sest sellist suuvärki ühel tütarlapsel pole isegi mina elu sees näinud, aga no, sellise kutiga, kes tüdrukut lööma läheb, pole ammugi midagi peale hakata. Ehk siis, nagu vanarahvas jälle teab rääkida – küürakat parandab ainult haud!

Igatahes sain mina stsenaariumi eest kõvasti kiita – nii originaalset ja huvitavat kontserti see maja veel ei olla näinud.

Nii et siin ma nüüd istun – kõrvust tõstetud ja õnnelik…

PS! Ja kui aus olla, siis ega ma siit koju küll tulla ei taha!!!

Raport no 22

Hmm… tundub, et ma pole juba üsna kaua kirjutanud. Mina ei tea, see aeg ise liigub siin nii kiiresti, et temaga sammupidamiseks peaks olema kiirkõndimise maailmameister :(

Vahepeal on alanud naljakuu, aprill… ma mäletan veel, kuidas ma seda kuud olen pikisilmi oodanud, sest alati oli juttu, et aprillis ma arvatavasti tulen koju. Nüüd pole siin täpselt veel midagi teada. Argo pidi esialgsete andmete kohaselt jõudma siia juba 13. aprillil, siis pidime siit edasi Saksamaa kaudu Eestisse sõitma. Esialgne plaan, nagu alati, ei toiminud…
Järgmine idee kujutas endast seda, et nad alles 17. aprillil hakkavad Eestist siiapoole liikuma… ja viimast plaani pole veel üldse olemaski.

Nii et ei tea… aga oodake ikka :)

Aga mis siis siin vahepeal juhtunud on?

Oleme hoolega kontserti ette valmistanud ja see peaks nüüd siis homme aset leidma, aga eile õhtul läks proov väga inetuks kätte ära ja lõppes sellega, et üks kontserdi peategelane Tanja (klubijuhataja siis) läks minema ja ütles, et tehku ma nüüd siis ikka ise kõik… aga kuna tema oli meie õhtujuht, kes pidi kõike rääkima, kõiki esinejaid sisse ja välja kuulutama, siis on ilma temata ja ühe päevaga üsna raske midagi kohe ümber korraldada, nii et hetkeseisuga on päike üsna pilve taga… ma siin ikka üritan talle veel helistada ja üle küsida, et mis värk on, aga…
Raske on siin midagi korraldada… ma ei tea, kas ma olen Teile juba nende inimeste kroonilistest hilinemistest rääkinud? Et siin on täiesti normaalne nähtus see, et kui lubatakse tulla kell kuus, siis tullakse näiteks kell kaheksa… nõuab harjumist!
Igatahes loodame, et läheb normilt…

Aga päikese juurde tagasi tulles – Krasnodarkas on tõeline kevad… soojakraadid kipuvad 20 kanti… eile mängisime mitu tundi õues võrkpalli – maikasärkides ja paljajalu :)

Veel muretsesime noortekasse telekamängu. Kui paljud Teist veel mäletavad sellist asja? Mina näiteks omal ajal olin selles mängus ikka väga kõva käsi (kes veel aru ei saa, millest jutt, siis tegemist on ntx Super Mario ja teiste selliste tüüpidega). Nüüd olen siin paar päeva juba nii palju harjutanud, et teen enamustele lastele ikka pähe :P

Teate, siin on selline komme, et kui keegi inimene sureb, siis nö tähistatakse seda veel 9 ja 40 päeva pärast. No mitte ei tähistata, aga käiakse surnuaias, viiakse surnule sinna süüa ja süüakse-juuakse ise koos temaga. Kuna mina vanaema Rosa matustel ei käinud ja tema pererahvas oli üsna solvunud, siis käisin nendega koos surnuaias 9. päeval ja nägin siis ka sellised toimetused ära. Pärast läksime siis veel kõik pererahva juurde koju suurele söömaajale. Ja siis seal lauas on veel selline komme, et kõige esimene amps tuleb võtta mingit riisist ja rosinatest kokku keedetud pudruollust, surnu mälestuseks.
Ja kui surmast on möödas 40 päeva, siis kordub jälle sama asi.

Vahepeal olid tibuvõttepühad… siin on need kohe eriti suured pühad. Mina küll ei mäleta, et Eestis see kunagi nii tähtis oleks olnud. Ei tohtinud siin Suurel Reedel töötada ega ka laulda-tantsida ega muusikatki kuulata. Meil Eestis minu meelest piirdusid need pühad ainult selle rõõmuga, et reedene päev oli töölt vaba ja pühapäeval sai mune värvida. Ja siin kusjuures seesama reedene päev töölt vaba EI OLNUD! Vaba oli hoopis pühapäevale järgnev esmaspäev.
Ja veel müüakse siin lihavõtete eel selliseid spetsiaalseid saiu – pashasid – maitselt umbes sama, mis meil see magus juubelisai, aga välimuselt hoopis teine. Selline potikesekujuline, pealt valge kreemiga kokku plätserdatud ja värviliste vidinatega üle riputatud. Ja sees on rosinad :P Ja neid müüdi siin lausa igal mõõdus.
Ja kui ma nüüd ausalt ütlen, siis ei värvinud mina sel aastal MITTE ÜHTEGI muna. Süüa aitasin küll, sest mind oli kutsutud ühele sünnipäevale ja pärast sõime kodus Rita juures…

Pühapäeva hommikul käisime poistega karjääris. Sinna on miski kilomeetri jagu maad jalutada ja ma polnud seal mitte kunagi varem käinud. Aga ma armusin sellesse paika kohe – selline mägine koht… kohati liiv, kohati mingi stepimuru, kohate lauge ja madal, kohati kõrge… täpselt selline koht, kuhu tahaks alati minna, kui on tahtmine täitsa üksi olla.
Aga mis meie seal siis tegime? Püüdsime sisalikke muidugi… mitte, et ma mõne kätte oleks saanud, aga ma vähemalt üritasin. Mina ei tea, kuidas need poisid neid sisalikke seal muru sees üldse nägid. Aga nad püüdsid nad kinni ja andsid siis mulle. Hästi ilusad… ja hammustavad. Kui paljusid Teist on sisalik kunagi hammustanud? Mitte eriti paljusid? Noh, mina ka alguses kartsin, aga tuleb välja, et neil hambaid pole ja see hammustus on pigem selline mõnus massaaz kui midagi hullu…
Karjääris liikudes muidugi tuleb olla üliettevaatlik, sest seal elavad ka erinevad ussilised ja suslikud. Nendega me küll seekord õnneks kokku ei puutunud.

Südamete vallutamine käib täie hooga… mõni mees siin külas jääb ikka väga kurvaks, kui ma siit ükskord ära hakkan minema.
Eile üks tüdruk seletas mulle, et siin tähendab see, kui kellegagi suudled, kohe seda, et tuleb temaga ka kohe voodisse lennata. Vot eta da! Nii kaugele ma veel jõudnud pole… ja arvatavasti ei jõua ka… ja ega siin polegi kedagi sellist, kellega nii kaugele minna, kuigi, kange kiusatus on Argo nõu kuulda võtta ja mõni tatarlane ära proovida :P Kuidas ma lähen pärast aastapikkust Krimmis viibimist koju tagasi nii, et tatari poissi proovinud pole…

Дах, не бойтесь – я шучу!!!

Mu hetkevallutus muideks polegi üldse mitte tatarlane vaid hoopis ukrainlase ja valgevenelase järeltulija :P

Ja ongi jälle kõik.

Loodetavasti on Teil seal ka ilmad ilusad ja Te saate samasugust toredat kevadet nautida nagu meie siin…

Ma lähen nüüd pesu pesema!

Mõtisklus elu üle

jah…

Kombed on erinevates riikides kohati nii erinevad ja tekitavad minus üsna suurt segadust.

Üleeile hommikul suri бабушка Роза. Täpsemalt on see siis Maksimi, Polina ja Vadimi vanaema. Inimesed räägivad tagantjärele temast kui äärmiselt õilsast hingest, kes alati kõiki armastas, külla kutsus ja aitas. Kes laulis ja tantsis, oli rõõmus ja suurepärane naine. Mina teda ei tundnud, olin ainult paar korda näinud, kui Maksil või Poljal külas käisin. Rääkida ma temaga ei saanudki, meie jutud piirdusid ainult eestikeelsete tervituste-hüvastijättudega.

Jah, vanaema Rosilda oli puhas eestlane – tema vanemad olid eestlased ja ta ise rääkis ja laulis ka puhtas eesti keeles. Niisiis on eestlaste külas Krasnodarkas jälle üks puhas eestlane vähem :(
Surm siinses peres aga tähendab seda, et mitte keegi perekonnas ei tohi nüüd 40 päeva ei laulda, tantsida ega isegi mitte muusikat kuulata või klubis käia. Mis minu jaoks tundub pisut ülekohtune, sest Vadim ja Maksim ja isegi Polina, pidid kõik meie kontserdil esinema ja ma saan aru sellest, kui nad ise tunnevad, et ei taha seda teha. Mitte keegi ei sunnigi. Aga Vadim näiteks on alles 13 ja talle tohutult meeldib tantsida ja ta oskab seda teha. Ja nüüd on ta kõik need surmajärgsed päevad minu juures istunud, öelnud, et ta ei taha kodus olla, sest seal on veits jube.
Kuna meil poisid tares igal õhtul oma breiktantsu proove teevad (eile kestis see koguni neli tundi), siis Vadik muidugi vaatab seda seal pealt. Ja ma ju näen, kui väga ta oma hinges tegelikult tahaks kaasa tantsida, aga ei saa, sest sellised on kombed. Mina arvan, et see tore ja alati rõõmus vanaema Rosa oleks selle üle ainult õnnelik, kui tema lapselaps kontserdil supertoredasti esineks. Ja eile poiss murduski ja ütles mulle, et ta NIII väga tahaks tantsida. Ja kuna poistel tants alati ei õnnestu ka ja need ebaõnnestumised on sageli üsna naljakad, siis Vadimgi naeris ja ütles veel mulle, et see on tal sel päeval esimene kord naerda.

Ei teagi… eks see on ikka igaühe südameasi, kuidas ta ennast tunneb, aga minu meelest on see surmajärgne tava küll natuke liiga karm.

Ja kuigi mina seda naist ei tundnud, siis oma laste vaatamine teeb ikka jubedamal kombel kurvaks ka mind.

Tantsuproovidega jätkates… kuna poistel eriti see tantsu priduumamine ei õnnestu, siis ohohoo – leidsin ma külast ühe tatari kuti (see on nüüd siis seesama, kes minuga mõni aeg tagasi hirmsasti tahtis jalutama minna, aga siis jälle mina ei tahtnud :P) nimega Усик (aastaid 20), kes üllatus-üllatus oskab suurepäraselt paljusid erinevaid tantse tantsida, breik kaasa arvatud ja suutsin temalt välja pressida lubaduse, et kui ta ka ise koos poistega esineda ei taha, siis vähemalt välja aitab ta meil selle mõelda ja kokku panna. Nüüd on ta kaks õhtut järjest käinud poistega proove tegemas ja teeb seda nii hästi, et mina lihtsalt vahin suu ammuli pealt, et kui hästi üks noor inimene töötab, tatarlane pealegi! Ta on ses suhtes üsna minu moodi, et paneb ikka täie tambiga ega lase poistel eriti käed püksis istuda vaid sunnib kõiki kordamööda ennast liigutama. Ja asi õnnestub neil suurepäraselt. Ma olen oma poiste üle ikka üsna uhke.

Ma mõni aeg tagasi ostsin ülisoodsa hinnaga ühe erootilis-pornograafiliste filmidega plaadi, ei teagi, miks täpselt, aga nüüd poisid tahavad seda kõik hirmsasti vaadata. Kui te nüüd kohe arvasite, et ma seal öösiti vaatangi koos noorte kuttidega pornot, siis ärge kartke, nii hull see asi ikka ei ole ja nii rumal ma ka ei ole. Selliseid jutte siia küla vahele veel lendlema vaja.
Aga nad teavad, et mul selline plaat on. Ja ma lubasin neile, et kui nad kõik tantsu korralikult selgeks õpivad ja kontserdil suurepäraselt esinevad, siis annan neil kontserdijärgsel ööl selle plaadi ja luban vaadata, kuigi ise koos nendega ei vaata, sest see ei sobi küll kohe mitte kuidagi. Lähen siis hoopis paariks tunniks jalutama. Las siis harivad ennast erinevatel elualadel…

Oma esimestest seksuaalkogemustest on nad mulle muideks ka juba jutustanud. Kes, kus, kuidas ja kellega, aga need ei ole küll eriti väärt seda, et neid siia kirja panna.

Praeguseks tean ma juba ka seda, mida tähendavad Krimmised stepituuled. Eelmisel nädalal oli paar päeva selline tuul, et tee peal kõndides vastu pidada ja mitte minema lennata oli tõeline katsumus. Ja ma ei tee praegu nalja, vaid selline tuul ongi tõesti olemas. Ega ma ise ka ei usuks, kui poleks isiklikult tundnud. Igal sammul lendab liiva silma, minu majal lendasid katusekivid pealt ära, Бахчисарай’s lendasid majadel lausa terved katused pealt ära… maja aknad lendasid tuulega lahti, klaasid jäid õnneks küll terveks. Gaasiahju ei olnud võimalik sellise tuulega absoluutselt küdema panna, enamus majapidamisi istus jahedas toas, sest õhutemperatuur oli õnneks soe ja tuul ise ei olnud ka eriti külm, lihtsalt tugev. Minul oli toas stabiilselt 13-14 kraadi sooja.

Ma olen õnnelik, et sellised tuuled alles nüüd, kevadel tulid, sest kui siuke jama oleks talvel koos lumega, siis oleks ikka üsna hapu…

Aga tegelikult oli jube lahe, mulle meeldis. Kui päike veel paistis ka, siis meie poistega mängisime õues v6rkpalli, sest võrkpall miskipärast tuulega minema ei lenda. Ja oli väga vinge!!!

Mulle meeldib see stepielu. Meeldivad need ilmad, mille puhul mitte kunagi ei tea ette, milline ilm järgmisel päeval tuleb, meeldib see avarus, mis siin küla vahel valitseb. Lagedad põllud ja mitte ühtegi metsa, vaid mõni üksik puu. Mulle meeldib istuda koos lastega toas, kui õues sajab vihma, meeldib koos nendega õues palli mängida, kui päike paistab, meeldib isegi koos poistega breiktantsu tantsida ja jalgu lae poole visata, kuigi see enamasti väga koledasti lõppeb, sest selliste ekstreemsuste jaoks ma ikka loodud ei ole.

Mulle meeldib inimestele täiest kõrist здравствуйте (või rohkem omadele) привет karjuda, meeldib kõiki tuttavaid musitada ja kallistada ja meeldib ka siis, kui olen üksi kodus, pimedas toas ja tinistan kahe sõrmega kitarri.

Ma ei tea, kas Te natukenegi mõistate, millest ma räägin. Võibolla selleks, et mõista, peab igaüks ise omas olukorras olema, aga ma vähemalt püüdsin midagi seletada.

Eks lühidalt tähendab see ikka seda, et mulle siin lihtsalt meeldib. See aga ei tähenda seda, et ma ei tahaks tagasi Tallinnasse – linna, mida ma armastan ja kus on need, keda ma armastan.

Külaelul on omad võlud, aga miski ei asenda pisikest korterit Villardi tänaval, kus on küll ahjuküte, aga saab vähemalt neli korda päevas dushi all käia, kui soovi on!!!